Brisbane, here we come!

Noo niii.... tundub, et meie blogi on kaotamas populaarsust:P Kommentaarid jäävad järjest harvemaks. Ja ka meil pole olnud pikka aega midagi erilist kirjutada. Oleme teinud ikka seda sama kartulitööd siin Pinnaroos. Madis sõitis viimased nädalad traktoriga ja Jaanus tõstukiga. Meie Katiga ikka sorteerisime. Tööpäevad olid vahest isegi nats üle 10 tunni pikad.
Aga iga päev oli masinatega mingid jamad. Üks päev lõppes isegi nii kurvalt, et kombaini juhtiv mees jäi masina vahele kinni. Tal vedas väga, sest ülemus jõudis kiiresti teda päästma minna. Jalg sai kõvasti muljuda ja ta veetis paar päeva haiglas. Muidugi oli see kõik mehe enda süü, et ta töötavat masinat läks puhastama, sest ta teadis, millega see lõppeda võib. Selliseid õnnetusi on palju olnud. Meile räägiti, et alles sai üks korea tüdruk isegi surma. Aga see juhtus ühes teises firmas.
Nüüd siis on selle tööga ühelpool. Täna oleme veel viimast päeva Pinnaroos. Homme varahommikul alustame sõitu Brisbane suunas. Esimesel päeval sõidame nii palju kui võimalik, sest siin läheduses pole midagi imetlusväärsust, kus aega veeta. Nii et varsti võite jälle palju uusi pilte orkutis näha ja ehk on meil ka siis rohkem kirjutada.

Pinnaroo

Tere!
Nüüd oleme olnud 3 nädalat Pinnaroos. See on rohkem kui 150km Kingston on Murrayst ja põhimõtteliselt täiesti üksik koht (in a middle of nowhere, nagu kohalikud ütlevad). Ega siin polegi midagi peale töö teha, seega hea koht raha säästmiseks. Esimesed kaks nädalat olime sibulates ja puhastasime masina lindililt tulevat kraami. Sellega pidi meie töö siin lõppema, õnneks tuli kartul peale ja saame siin rohkem olla. Kuna harvester läks katki siis sel nädal oli meil vaid üks tööpäev (neljapäev). Reedel (täna) jäi töö ära vihma tõttu. Eile hakkas sadama ja ladistas kogu öö, hommikul boss helistas ja teatas, et töö jääb ära ja jätkame esmaspäeval.
elame siin karavan pargis ja meie käsutuses on väike karp- maja, mille eest me maksame nädalas 50 dollarit nägu (odav). Maja kõrval on köök, pesumaja, dussiruumid jne.
Siin kõrval asub ka väike loomapark, kus asuvad kängurud, emud, üks must luik ja linnud. Eelmisel laupäeval käis hooldaja neid söötmas ja siis me pääsesime Mirjamiga sisse ja saime kängurudele pai teha. Mees rääkis meile, et erinevat värvi loomad on eri paigust: kollased siit, mustad Põhja- Austraaliast ja sinakad teiselt poolt Murray jõge. Üldiselt peab kängurudest eemal hoidma sest nad võivad agresiivseks muutuda. Kui inimene annab neile süüa ja toitmise lõpetab siis nad tahavad veel ja haaravad oma esikäppadega sind hardesse ja tagajalgadega kraapides võivad su sisikonna välja kiskuda (umbes sama kui ahvid tõstavad kisa kui loomaaia külastajad nende ebaseadusliku toitmise lõpetavad, seletas mees) . Emud pidid munema korraga kuni 12 muna, iga 1-2 päeva tagant ja mune haudub ja linde kasvatab isaslind. Mees otsib emude peidetud munad üles ja lööb munad katki. Emud on siis natuke agressiivsemad aga mitte eluohtlikud. Emude suled kasvad alati kahekaupa, seda nägime ise ka ja saime eksemplaarid kaasa:)
Linnupuuris on üks vahva kakaduu, keda me õpetasime eesti keelt rääkima. Hommikuti kui on valge siis ta karjub meile kaugelt "Tere- tere"! Käime teda külastamas ja söödame teda saarepuu seemnetega. Teda ei jäta ka külmaks Mirjami dressipluus, mida ta väga elegantse liigutusega läbi võrkaia haaras. Ta liigutab ka pead nii nagu meie ja karjub juurde "nananaa". Talle meeldib ka lihtsalt meid uurida ja ta hakkab südantlõhestavalt jälle "Tere- tere" karjuma kui me minekut teeme. Mitte ainult inimeste jaoks pole lahkuminekud rasked:)
Õnneks asub Pinnaroos ka raamatukogu ja siin on internet tasuta. Siit saame ka filme laenutada, eriti lai valik pole aga parem kui mittemidagi.
Sõitsime esmaspäeval Loxtonisse (103 km), see on lähim linn kus asuvad suuremad poed ja esmatarbekaubad, nagu fotokaamerad ja jalanõud. Avastasime, et peagi hakkab pool aastat läbi saama ja meil pole ikka fotokat, ostsime siis endale ühe vidina. Mirjam sai endale kinnised jalanõud, siin on kohati suht jahe.
Bussiga oli ka vahejuhtum. Sõitsime töölt koju ja korraga aku tühi ja buss surnud. Õnneks oli ülemus abivalmis ja tuli akut laadima. Ühendasime akud ja saime bussi käima ning sõitsime kuuri tagasi. Üks polt oli generaatoris puudu ja generaatori rihm ei vedanud korralikult. Aku ei laadinud end sõidu ajal piisavalt ning nii see täistuledega sõitmine meile lõppes. Siis tuli ka välja, et õhutoru on katki läinud. Andrew (ülemus) oli nii kena, et parandas need asjad ja järgmisel õhtul oli buss taas meie käsutuses. Täna viisin bussi teenindusse, õlivahetus ja muud väiksed asjad.
Kui kartul läbi saab, on plaan üles põhja minna, Queensland.
Musta leiba tahame süüa, tuleb veel natuke oodata!
Head Jüriööd kõigile!

Siin Austraalias ei ole internet alati k2ep2rast votta! See eelmine jutuke saikirjutatud valmis juba kuu tagasi ja alles nyyd saime selle yles. Meil on hostelis yks arvuti, millega saab netis olla aga see ei toota h2sti. Sellega on hea ainult ajalehti lugeda. Nii et kui me tahame netti, siis peame s2itma 10 km, et kasutada raamatukogu arvutit keskmiselt pool tundi. Aga kui oma l2pakaga tulla, siis saab p2evas 80 minutit. Ainult, et oma arvutiga ei saa paljudesse kohtadesse sisse logida.
Muidu l2heb ikka k6ik h2sti. Mina tootan kella uheksast 6htul kartulikombainil koos Katiga ja Madis Jaanusega ikka p2evl k6rvitsates. Varsti arvatavasti liigume edasi siit umbes 200 km allapoole, sest seal pakutakse tood meile sibulap6llul.
Ilmast niipalju, et vihma pole ikka tilkagi sadanud. Sooja on yle 30.

28.02.2009

Nüüd oleme juba kaks nädalat elanud siin Nomads On Murray`s. Madisele hetkel tööd jagub. Ta korjab kõrvitsaid, mis pole ka sugugi lihtne töö. Peab olema väga kiire. Minu töö sai oliivifarmis hetkel otsa. Ehk algab jälle järgmisel nädalal. Vahepeal olen korjanud viinamarju kaks päeva. Ühe ämbri eest sai 1,15 dollarit. Aga korjata polnud eriti midagi. Enamus viinamarjadest oli alles vaid rosinad. Mõlemal päeval suutsin korjata ainult natuke üle neljakümne.
Üleeile, oma sünnipäeval, tegin ma kõige raskemat tööd üldse, mis Austraalias on ette tulnud. Käisin põllupeal istutamas igasugu erinevaid kapsaid. Sooja oli 40. Päike paistis selga ja vett ka ei lubatud juua. Terve päev otsa tegin kükkiskõndi mööda vagusid. Vahepeal olid jalad nii väsinud, et värisesid all. Tegelikult oli seda tööd mõeldud meile kaheks päevaks, aga me tegime nii kiiresti, et saime natuke vähem kui päevaga hakkama. Palka maksti mustalt. 65 dollarit 6 tunni eest. :D Nüüd kaks päeva peale seda on kõik lihased nii valusad, et vaevu liigun.
Siin on farmerid ikka omastarust jube kavalad. Paljudele meeldib mustalt maksta. Aga nad vist ei tea, et meie teame, et saame oma maksud hiljem kodumaale minnes tagasi. Ja kui nad meile mustalt maksavad, siis arvutavad targa näoga maksud maha ja ulatavad ülejäänud raha. Muidugi maksud, mis nad maha arvestavad, panevad nad endale taskusse tagasi:D
Üldiselt on elu siin rahulikum, kui Pembertonis. Eile oli reede ja sai isegi rahulikult magada. Võibolla täna õhtul toimub midagi. Eelmine laupäev oli siin küll lahe pidu, mille korraldasid üks poiss ja tüdruk, kes siin elavad. Süüa oli hästi palju ja mängida sai erinevaid sportmänge. Mängisime munamängu, kus paarid pidid üksteisele tooreid mune loopima. Kelle munad läksid ennem katki, langesid välja. Siis oli selline mäng, kus oli pott pandud vett täis ja seal sees ulpis õun. Selle õuna pidi suuga kätte saama teatud aja jooksul. Kui ei saanud, pidi jooma klaasi veini. Osad inimesed olidki selles mängus rohkem veini peale väljas.
Ilmad on siin ikka kuumad. Joogivesi hakkab ka varsti otsa saama. Siin on ju nii, et joodav vesi ongi ainult vihmavesi. See vesi, mis kraanikaussi tuleb, on jõevesi. Lõuna-Austraalias on põud, Victorias on tulekahjud, ülejäänud Austraalia uputab. Ehk jõuab natuke vihma ka siia varsti.

Läbi poolkõrbete ja inimtühjade väljade Adelaide`i poole!

Kõik algas 31.01, lahkusime Pembertonist ja ühtlasi Suurte Puude Regioonist. Võtsime kursi otse põhja Albany suunas. Tiira- taara ja olimegi õhtuks kohal. Albany on Rakvere- suurune linn Otse ookeani kaldal ja meenutab oma mägiste kallastega natuke Norra linnu. Kuna meie reis alles algas, ostsime sealt toitu, bensiinikanistri, “kängurudeeemalepeletajad”, mootoriõli, tellitava mutrivõtme jne.
Leidsime ookeanikaldal endale ka karavanipargi. Kuna me reisime neljakesi siis leppisime kokku, et magame kordamööda bussis. Esimese öö olime meie Mirjamiga bussis ja Jaanus, Kati magasid telgis. Saime bussimüüja käest ka täispuhutavad madratsid, meie oma osutus katkiseks ja pärast teist ööd pole me viitsinud enam naabreid öösel oma pumpamistega segada. Albany rand oli tormide ja lainete eest neemedega kaitstud ja suured ookeanilaevad tulid päikseloojangu ajal sinna varju. Pesemistingimused olid väga head ja ruumi oli palju käes. Hommikustart tuli 10 ja selleks ajaks oli plats puhas, asjad koristatud ja kõhud täis. Niimoodi läks 8 päeva. Albanyst jõudsime Esperancy`i. Seal olid väga ilusad paradiisirannad ja mäed. Mäed koosnesid enamalt ühest suurest kivist. Mõnest kohast oli kivi murdunud ja sealt avanes vaade ookeanile. Mäe otsas oli tuul väga tugev, sellest hoolimata kõrvetas päike kogu aeg. Mõnikord on kängurudega siin suured liiklusavariid ja 20.00 – 8.00 soovitatakse sõita vaikselt. Kängurud midagi ei karda ja hüppavad vabalt tee peale. Mirjam pidi väga vaikselt sõitma sel õhtul Esperancy`s kui kängurud meid telkimiskohta saatsid. Cape Le Grand oli selle rahvuspargi nimi, kus kõik need kenad kohad olid.

Edasi jõudsime Norseman` i sealne shelli tankla meenutas juba kohta, kus väga tihti inimesed ei satu, suht maailma serva peal. Panime paagi täis ja kütsime edasi. Siit alates tuli u 1800 km tühja maad. Ainukesed asustatud punktid olid teeäärsed tanklad, milles olid ka karavanpargid. Sinna läksime alati ööbima. Sellel teekonnal eriti loodusimesid ei kohanud. Väga suur kuumus ja vastusõitvad autod.

Eucla oli WA ja SA piiripunktiks. Seal oli linn asunud kunagi ookeani ääres aga liivatüünidest tulnud liiv mattis selle enda alla. Paar varet oli veel näha. Uus asula ehitati pankranniku peale. Pankrannikut nimetavad nad Nullarbor Plain`iks ja see on ka väga pikk. See paistab kaua aega autoaknast. Euclas pidime kõik värsked köögiviljad minema viskama, siin kardetakse putukatest tulevaid haigusi, mida viljad edasi kannavad. Nii ongi igal maakonnal omad õigused mitte midagi sisse lasta.

Ceduna oli esimene ööbimispaik SA- s. Meenutas palju Horvaatiat, karavanipark oli mändide all. Cedunast sõitsime Port Lincolni. Seal oli meil unistuseks minna haikalade tutvuma. Inimene pannakse metallpuuri ja lastakse ookeani põhja ja siis ootad kuni haikalad tulevad sind ründama. Vee all saad pildistada ja lähemalt uurida. Kahjuks või õnneks polnud keegi viimasel ajal haisid näinud ja selle eest pidi maksma 500 dollarit. Otsustasime raha säästa. Port Lincolnist edasi sõites tulid kõige suuremad kuumarekordid. 47c ja õhukonditsioneerita bussis ma ei tea kui palju.

Port Augusta kaudu jõudsime Adelaide lähedastesse viinamarjaistandustesse. Hakkasime sealt töö järele pärima ja igalt poolt teatati, et kuumus on saaki hävitanud ja farmerid on ootaval seisukohal. Siis jõudsime Adelaide ja leidsime backpackersi motelli. Saime koos neljasesse tuppa. Veetsime seal nädala 07.02 – 15.02. Puhkasime sellest reisust ja jõime ka sekka odavat Austraalia veini. Teisel laupäeval käisime Adelaide`i Eesti Majas teatrietendust vaatamas. Ain Lutsep ja Roman Baskin mängisid väga hästi ja kõik jäid profesionaalsete näitlejatega rahule. Sel üritusel tuli üks vanaaprou meile oma lapselapsest rääkima ja siis selguski, et ta on Tiina Vaiksalu sugulane ja me tunneme samu inimesi. Lahe. Maailm on väike koht.

Selleks ajaks oli meile tööagentuuridest tulnud paar rõõmustavat uudist ja me kihutasime pühapäeval Waikerie`sse ja Kingston On Murray`sse. Viimases saime endale ööbimiskoha ja manager John lubas meile paari päeva pärast tööd.

John on shoti eks- politseinik, kes räägib laheda aksendiga inglise keelt. Ta põristab “r”-i nagu iga õige eestlane ja on väga sõbralik ja abivalmis. Alates 15.02 olemegi siin olnud ja teisipäevast saime ka kõik töö. Tüdrukud töötavad oliivifarmis. Istutavad väikseid oliivipuid pottidesse. See on liinitöö ja potid mullaga tulevad masinast väga kiire tempoga. Mirjam on ainuke, kes suudab sellise kiirusega neisse pottidesse taimi istudada. Mehest ülemus jäi ise jänni kui tüdrukuid mujal vajati. Aegajalt puhastavad nad topse mis seisavad lõpututes virnades. Töö ei paista seal farmis otsa saavatJ. Mina ja Jaanus läksime farmeri juurde, kes pani meid kõrvitsaid korjama. Algusel korjasime kõrvitsad põllult kokku ja siis tuli farmer traktoriga ja loopisime kõrvitsad korvidesse. Mudu oli väga raske töö aga enamus aja töötasime omaette ja siis tegime väga tihti asja viinapuude vahele. Väga head marjad – üli küpsenud ja magusad. Tomatid kasvasid ka üksikutena kõrvitsate vahel, neid oli ka hea süüa, eriti kirsstomateid. Nii magusad!!!
Kõrvitsaid jagus meile ainult kaheks päevaks ja neljapäeval läksime uude kohta. See oli puukändude põletamine ja puusöe kogumine. Hoopis teistlaadi töö. Traktor võttis kopaga august süsi (tekkis kändude põletamisel) lasi masinasse ja teisest august tuli süsi välja, mille meie kottidesse kraapisime. Päeva lõpus olime täis tahmaninad. Siin austraalias tegeletakse ka kõikvõimalike asjadega. 20.02 (täna) läksime Jaanusega poodi ja tegime kõrvalpõike viinamarjadesse. Rabistasime kiiresti koti täis. 21.02 alustame viinamarjade korjamisega.

Seiklus võib alata!!!!!!!

Tere taas!

Nüüd üks kiire jutt kõigile. Saime bussi ostetud Perthist. Nissan Nomad 1990, 2,0, Istmeid kokku 5 ja tagumised istmed käivad alla. Taha on ehitatud saepuruplaat samale kõrgusele kui istmed maas ja siis saab seal magada. Hakkame rändama neljakesi Madis, Mirjam, Jaanus ja Kati. Praegu stardime Pembertonist ja võtame kursi Albany peale (seal kandis on kõige paremad surfilained), reis jätkub läbi Esperancy`i ja Norseman`i kuni juba Adelaideni. Seal üritame uue töökoha leida ja nüüd saame kohapeal ka trippida.
Nädala tahame ainult puhata ja ringi sõita, Eks rahad jooksevad kiiresti nulli ja siis vaja ikka jälle tööd teha. Meil kaardid ja raamatud ostetud ja plaanid paika pandud. Bussis veel telk, 4 lahtikäivat tooli, gaasipliit ja balloon jne…
Praegu kiire ja pikka juttu ei tee. Eks teepeal hakkab raporteerima täpsemalt.
Kõigile tervitused ja olge mureta!

Töökad eestlased

17.01.2009
Tere taas!
Kiidame selle jutuga eestlasi ja selle vahva ja väärika rahva töökust. Juhtus nii, et töötasime edasi avokaadodes ja harjusime ära koti raskusega ja redelidki polnud enam nii rasked kaasas kanda. Seda märkas ka manager ja kiitis meid: kuidas küll nii juhtub et, iga päev on meil rohkem avokaadosid korjatud kui teistel rühmadel. Siis saabus päev, mil ta näitas üles meile oma lahkust ja pakkus meile tükitööd, mida paljud siin ihaldavad ja niimoodi raha kokku ajavad. Ta määras kasti hinnaks 40 dollarit ja soovitas meil proovida. Ehk siis, kui me varem saime 17,60 dollarit tunnis, siis nüüdseks oli tähtsaim rühmatöö. Meid oli kokku 5 inimest ja mida rohkem igaüks pingutas, seda rohkem me kokku saime. Kastide summa jagati päeva lõpus inimeste arvuga. Pingutasime terve päeva ja päeva lõpus saime aru, et see ei tasu end ära. Kuna traktori taga oli kolm kasti, pidi kastide täitumisel üks meist minema täis kaste ära viima ning sel ajal korjas vaid neli inimest järgmise traktori kärusse. Manager tuli vaatama kuidas meil läheb ja me teatasime, et me läheme tunnitasule tagasi. Teenisime sel päeval vaid paarkümmend dollarit rohkem, kuid rügasime nagu segased. Siis näitas manager veel oma heldust. Ta tõstis hinna 43- le ja pakkus meile traktorijuhi, kes korjab meile juurde kastidesse ja viib täis kastid ära. Kusjuures tema korjatud avokaadod (samades kastides) lähevad meile juurde. See tundus ahvatlevam ja proovisime järgmine päev uuesti. Nüüd oli effekt suurem. Tegime igaüks 5 kasti keskmiselt (25 kasti viiekesi kokku) ja teenisime pea 60 dollarit rohkem. Lõpuks pakkus manager juba igaühele tükitööd, sest temagi teenis palju rohkem ja võitis vähemalt 2 inimese palgad. Lõpuks töötas kahes rühmas 10 inimest tükitöö peal ja neist 7 oli eestlased, kaks olid sakslased ja üks hiinlane. Ehk siis eestlased ruulisid täiega. Sellest pakkumisest hoidsid kõrvale prantslased, kes pole eriti kiired ja korralikud.
Asjal oli ka oma negatiivne pool. Kui puud väga suured on, siis täituvad kastid väga aeglaselt ja redelitelt korjamine võtab palju aega ja vaeva. Manager käis ja kiitis meid. Polevat kunagi nii töökat rühma näinud. Eks ta pingutas väheke üle aga eks me andsime endast ka kõik. Nüüd oleme kaks päeva teinud tööd jälle tunnitasu alusel (mina ja Mirjam). Eks ta krimpsutas nina ja puikles aga ise varem lubas meil tunnitasule tagasi naasta ja nüüd me seda tegime. Teised meie järelvaatajad (supervisor) olid ebaviisakad meie vastu ja arvasid, et neil on õigus meid mitte lasta tunnitasule tagasi. Ütlesid, et kas tükitöö või mitte midagi. Siis me tegime protesti ning puudusime 2 päeva töölt ja kurtsime oma murest vahendajale. Eks paistab, mis saab. Inimesed on siin väga laisad ja kui nad peavad tegema töös ümberkorraldusi, siis see tundub neile ülemõistuse raske. Mugavad austraallased. Eks me teeme sellest veel juttu – töökaid eestlasi tuleb austada.
Nende kahe protestipäeva jooksul me üritasime väljamõelda, mis saab edasi. Me ei tahtnud tagasi tööle minna ja lootsime, et meid lastakse lahti. Siis saab Ed, hosteli manager, meile uue töö otsida. Kahjuks ei lastud. Meil ei jäänud enam muud üle, kui tööle tagasi minna, sest kodus istumine on jube igav. Pemberton on ikkagi rahategemiseks. Täna käisime tööl ja Rob, meie manager, küsis, miks me ei tulnud. Ta oli arvanud, et me ei tulegi enam ja kaks uut inimest võtnud. Aga kui tavaliselt talle meeldib inimestele pidevalt kinga anda, siis meiega ta seda ei teinud.
Õnneks sai Mirjam täna peale avokaadode korjamise teha ka midagi muud. Puhastas päevotsa spinklereid. Väga palju kõndimist mööda avokaado puude ridasid ja küürutamist. Päeva lõpuks oli ta läbimärg.
Tegelikult tahaks siit Pembertonist juba liikuma hakata. Sihiks me valisime Sidney. Praegu otsime sinna elukohta. Üks saksa poiss Jakob rääkis, et leidis endale jube laheda koha. Esmaspäeval sõidab ta Sidneysse ja hakkab elama majas, mis asub ranna ääres. Söök on kaks korda päevas ja hinna sees. Hoovis pirakas bassein. Ja hind ainult 160 dollarit nädal.
Ka meile tundus see pakkumine ahvatlev. Küsisime Jakobi käest numbri ja ma helistasin sinna. Algul naine, kes selles majas tube välja üürib, vastas, et pole ühtegi vaba tuba paarile. Küsisin, et millal vabaneb. Naine vastas, et tegelikult on ta vanamoodne inimene ja ei taha paare. Temaga koos elab selles samas majas tema 40 aastane poeg, kellel pole naist. Ta ei taha, et kellegi tüdruksõbrad seal majapeal ringi jookseksid. Nuu jah… Ega siis midagi. Selle mõtte pidime maha matma. Aga eks me otsime edasi ja niikui leiame, sõidame siit minema.
Ilmadest niipalju, et läks päris kuumaks ikka ära. Kui ennem oli kuum, siis praegu on ikka väga kuum. Eile polnud isegi õhku, mida hingata. Tööpäevad on ka kaks päeva lühemad olnud. Meie küll eile (16.01.2009) tööl ei käinud, aga teistel kestis töö kella kaheteistkümneni. Täna samuti.
Täna nägi Mirjam ka esimest korda looduses kängurut, kes seisis avokaado puude vahel ja lihtsalt vaatas tema poole. Ta oli umbes sama pikk kui mina. Ta ei kartnud üldse. Rob, ülemus, läks tema poole ja ta ainult natuke taganes. Aga kängurud pidid vahest inimestega mängima tulema, kui nad kedagi üksi näevad. Nende mängimine käib kahe jalaga hüpates vastu kõhtu. Nende küünised on nii suured, et tõmbavad kõhu ribadeks. Õnneks ei olnud Mirjam üksi. Vot nii :D